Puhkus ja järelkaja

Nüüd siis juba 2 nädalat puhkusel olnud ja hakkan vaikselt harjuma selle koduse inimese eluga. Esimene nädal kippus ikka elu samas tempos minema, mis tööl olles ja kuidagi ei tahtnud kohale jõuda, et enam ei pea nii umbes 2 aastat tööle minema. Nüüd on ainult pere ja kodu. Teed plaane järgmiseks päevaks ja kui ikka tunned hommikul, et täna ei taha kohe mitte midagi teha, siis vat ei teegi. Millal mul veel muidu selline aeg tulevikus tuleb, et võin rahulikult terve päev voodis pikali olla ja mõtiskleda või raamatut lugeda või lihtsalt teleka ees igasugust jura vaadata.

Mõtiskleda oli päris palju ja eriti arvestades viimaseid kommentaare ning nendest tingitud vestlusi sõprade ja perega. Sain järjekordse õppetunni ja olen edaspidi teatud asjade (ja inimeste) suhtes targem, kuid ei kaota oma positiivsust. Tänud kõigile, nii kritiseerijad kui toetajad, et andsite mulle mõtlemisainet! Arvatavasti mitte ainult mulle, vaid ka teistele selle blogi lugejatele. 

Hoiatuseks edaspidiseks - kõik solvavad kommentaarid lähevad kustutamisele, sest ma arvan, et teise inimese blogi ei ole koht, kus teda solvata. Mina ei ole kunagi kellegi teise blogis käinud kedagi solvamas ega kritiseerimas ja ei tee seda ka tulevikus. Kui kellelgi on midagi öelda (nö must pesu pesta minuga), siis kohtume ja klaarime selle omavahel ära nagu on kombekas haritud täiskasvanud inimestele.

Keraamikas tehtud tööd

Keraamikas igast asju tehtud vahepeal, kuid paremad palad saavad siia ülesse.

Kaua tehtud väikestviisi serviis. Meie pere pudrukausid, kruusid ja piimakann.
 
Vaas, wc-harjahoidja ja wc-sse prügikast nerikomi tehnikas.

Suur palve

Ei hakka iga postituse juurde kirjutama, aga mul on tõesti suur palve kõigile lõpetada jutud stiilis: sa ei jõua, sa ei saa, sul läheb raskeks, oi-oi mis elu sa nüüd küll elama hakkad, no said nüüd endale jama kaela jne. Mina olen mina, minu pere on minu pere ja elab oma elu ning keegi ei tea täna, kuidas meil elu kujuneb peale laste sündi ja milline üldse on laste sünd. Ma olen tõsiselt väsinud sellest negatiivsest vastukajast ja ma ei saa aru, miks nö hirmutatakse noort ema tulevase ees. Mis kasu sellest on? Miks keegi ei räägi positiivseid lugusid oma kogemustest? Väheusutav, et neid ei ole. Kuidagi tundub, et inimesed on nii negatiivsed ja see tekitab olukorra, kus ei tahagi kellegagi jagada oma mõtteid neil teemadel. Ma olen viimase 6 kuu jooksul kohanud ainult paaril korral julgustavaid ja positiivset tagasisidet.

Mulle öeldi kunagi, et ma ei saa kunagi lapsi - aga näe, nad kasvavad mu sees ja juba on käimas 25+ nädal.
Mulle öeldi, et kaksikrasedus on väga ohtlik ja raske ning mu keha ei pruugi seda kanda jaksata - pole siiani ühtegi probleemi seoses rasedusega ja käin endiselt iga hommik koeraga, samal ringil mis varemgi, jalutamas. Elan tavapärast elu teatud väikeste erisustega, mis on igale rasedale kohustuslikud jälgida.

Ma ei ela roosa-mannas ja tean isegi väga hästi, et kaksikud võivad sündida enneaegsetena, sünnitus võib olla väga valus ning elu beebidega ei ole jalg üle põlve istumine. Teie keegi ei ole mina ja keegi ei saa öelda, kas mu sünnitus ja laste kasvatamine saab olema rakse või kerge. Ei saa ma isegi seda oletada, sest ma pole kunagi sünnitanud ja oma lapsi kasvatanud. Olen elanud kõik need 26 nädalat päev korraga ja jätkan seda sama siis, kui lapsed on sündinud, sest me keegi ei tea, mis homne toob. Ma naudin tänast päeva ja olen tänulik iga päeva eest, olgu ta siis raske või kerge. Kui on raske, siis mõtlen, et kellelgi on veel raskem ja me ei tea keegi kunagi kui raske või kerge elu teistel on.

Lisaks tuletan kõigile meelde, et igale inimesele antakse täpselt nii palju kui ta kanda jaksab ja ma ei ole üksi. Mul on suurepärane laste isa ja elukaaslane Jaanus, igati abivalmis ja toetavad vanemad ja sõbrad. Nende sõprade hulgas on ka mitmeid kodusünnituse ämmaemandaid ja tugiisikuid, imetamisnõustajaid, laste toitumise, liikumise, ujutamise jne spetsialiste, kes on alati mu kõrval olnud just siis kui ma neid vajan ja on kindlasti ka edaspidi oma nõu ja jõuga. Ärge kahelge, et me ei saa Jaanusega hakkama või et me ei küsi abi, kui seda tõesti vajame. Seetõttu ma tõesti palun lõpetada kõik negatiivsete kommetaaride kirjutamine siia raseduse, sünnituse ja laste teemadel. Äärmiselt tänulik olen aga positiivsete kogemuste jagamise eest ja igasuguse kasuliku info eest nendel samadel teemadel.

Kõik edeneb hästi

Kasvan iga päevaga aina suuremaks, õigemini kõht kasvab. Vahepeal oli hirm, et olen liiga palju korraga kaalust juurde võtnud, sest tänaseks on kokku kaalu juures 15 kg ja käimas 26 nädal. Ämmaemand aga rahustas maha, et kõik mõõdud on normis ja soovitas jätkata sama eluviisi, mis tänaseni. Suurim muutus toidueelistusel on meeletu magusa isu, mida ma natuke ikka üritan talitseda, kuid kes rase olnud teab, et see on ääretult raske ülesanne. Minu suured sõbrad on sefiir, ploomi koorejäätis (see ekrtra rammus) ja muud head magusad, kuid mitte rasvased, küpsetised ja maiustused. Üks õhtu sõin isegi Jaanuse jäätise ära, sest ta polnud ise seda 2 õhtu jooksul ära söönud ja ma arvasin, et läheb teine muidu halvaks :-)

Poisid on aktiivsed ja eriti parempoolne. Vinge on vaadata pikali olles, kuidas kõht elab oma elu ja naerma ajab, kui mõlemad korraga müdistama hakkavad. Juba praegu saab aru kui erinevad isiksused nad on ja mis neile meeldib ja mis mitte.

Tööl on jäänud käia 8 tööpäeva, kui suudan selle 8 päevaga uuele inimesele kõik asjad üle anda ja vanad otsad ise ära lõpetada. Mingi aeg (eriti kui tööl oli väga raske) ootasin väga seda viimast tööpäeva. Täna jällegi tekib vaikselt kurbus hinge. Kahju on lahkuda seltskonnast, kes on nagu teine pere ja kellega koos olen viimased 2 aastat võidelnud ühiste eesmärkide nimel. Kõik nad on omamoodi armsad ja selgeks on saanud selle ajaga kõigi nende erisused ja teadmine, kuidas kellega kõige parem asju ajada on. See on teadmine, mida ei ole võimalik uuele inimesele edasi anda. Eks ma elan nende tegemistele ka edasipidi kaasa, sest ei ole võimalik keerata nii toredatele töökaaslastele lihtsalt selga ja mitte enam suhelda. Ma loodan südamest, et ka nemad minust nii mõtlevad, mitte ei plaksuta rõõmust käsi minu äramineku üle.

Puhkusele jäädes tuleb hakata vaikselt kodu ette valmistama poiste tulekuks ja poistele vajalikke asju ostma. Käru on broneeritud, turvahällid ja riided vaja osta ning ega muud suurt oskagi osta. Eks saab ju hiljem poest juurde osta, kui millegi järgi peaks vajadus tekkima. Korduvkasutatavatest mähkmetest tuleb miski valik teha ja nö proovieksemplarid ära tellida, sest ega tea ju mis poistele sobib just kõige paremini. Õnneks on häid inimesi, kes jagavad oma kogemusi ja infot nendest mähkmetest ning ma olen neile kõigile väga tänulik selle eest.

Keraamikas käin edasi kuni poiste sünnini ja eks mõni päev saab ka mõned keraamika pildid ülesse pandud. Kohati tundub, et ideid tegemiseks on rohkem kui jõuan asju ära teha. 

Pool läbi ja pool veel ees

Tänaseks on siis pool raseduse aega läbi ja pool veel ees. Seni on küll väga kergelt kõik läinud. Kehakaal on Jaanuse omast juba suurem ja kõhuke päris korralik ees ning kasvab iga päevaga. Mäeltan, et üks töökaaslane oli pea sama suure kõhuga, kui läks lapsehoolduspuhkusele.

Hästi on aru saada, kui erinevad on kaksikud. Parempoolne on selline aktiivsem ja seda nii päeval kui õhtul. Vasakpoolne tundub olevat rahulikum ja talle ei meeldi (aga võibolla just meeldib) vaikus, sest siis hakkab aktiivsemalt liigutama.

Järjekordselt sain sügavalt pettuda riiklikus polikliinikus (raseduskeskuses) ja oma hinge rahustamiseks kolisin üle erakliinikusse. Võibolla olin tõesti üks vähestest, kes jäi süsteemi hammasrataste vahele, kuid see jättis väga ebakindla tunde mulle ja tegi ainult tuju pahaks. Ma pean ikka asjadest aru saama, et miks midagi tehakse, kuid kui arstid ei suuda mulle normaalselt (st mitte mõnitavalt ja selgelt) seletada asju ja iga külastusega vahetub arst, siis see ajab ühe raseda endast välja küll. Seda enam, et kui mul on kõik korras ja iga 4 nädala tagat teeb uus arst ultraheli, sest ei suuda leida laste südametööd või tahab veenduda, et kas mul ikka on kaksikud. Kusjuures, ämmaemandani ma veel ei jõudnudki nende 5 korraga riiklikus ja põhjust, et miks ma arstide järelvalve all olen, ei öelnud keegi. Mul on vaja stabiilsust, arusaadavust asjadest, mõistvat arsti/ämmaemandat ja meelerahu. See ei ole palju palutud ja seda saan kahjuks täna erakliinikus.

Kolmapäeval aga lähme selle tuntud ja kiidetud ultraheli tegija juurde ultrahelisse ning kui hästi läheb, siis saab teada ka laste sood. Sisemuses olen kaheks, sest üks osa tahaks teada (kas sisetunne on õige) ja teine osa jälle, et las jääb üllatuseks. Lõpliku otsuse teeme kohapeal.

Nii on jah

Kindlasti on nii mõnelgi bloggilugejal tekkinud kahtlus, et meie perre on oodata varsti pisiperet. Küsida on julgenud aga vähesed, sest eks see on selline tundlik ja isiklik teema. Ütlen siis kõvasti ja selgelt välja, et paisun jah ja käimas on juba 18. nädal. Kõik püksid-seelikud-kleidid olen ära pakkinud, sest ükski ei lähe enam selga-jalga. Punnu on päris korralik ees ja laste liigutusi tunnen juba 24.02 õhtust. Nende sugu veel ei tea ja ei kiirustagi teada saama. Oleme õnnelikud nende üle olenemata nende soost, sest nad on väga kaua oodatud lapsed.
Tähtaeg on augusti keskel ja eks näis, kas peame seni vastu või otsustavad varem tulla. Senini on enesetunne väga hea ja erilisi raseda isusid/tujusid pole. Olen alates novembri lõpust elanud päeva korraga, jätkan sedasi ja olen iga õhtu tänulik, et päev möödus edukalt.

Naeratus näol

Enamus langevarjureid mäletavad oma esimest väljahüpet täiesti töökorras lennukist ja sellele järgnenud mitmepäevast või lausa nädalast naeratust näol. Mina nimetan seda õnnetundeks, mälestus millestki esmakordsest mis ei kustu kunagi ja sellele tagant järgi mõeldes tuleb ikka ja jälle naeratus näole. Selliseid hetki on elus veel, näiteks esimene vabalanegemine 4 km kõrguselt või siis esimene suudlus oma kõige armsamaga. Üleeile (st 24.02.2012) õhtul kogesin jällegi midagi sellist esmakordset, mis pani näo täpselt samuti päevadeks särama ja andis ainult kindlust järgnevateks kuudeks. Õnneks see kogetu kordub nüüd pea igapäevaselt ja see on fantastiline tunne.

Kaheraudne

Kaheraudne jah. Sellise nime sain mina oma kallilt tulihingeliselt jahimehelt. Algul mõtlesin, et on teine tõsiselt põrutada või külma saanud Hiiumaal jahil olles, kuid lõpuks jõudis kohale miks just selline hüüdnimi mulle nüüd on pandud. Eks ma siis olen kaheraudne ja vaatab, mis härra järgmiseks välja mõtleb. Vaielda pole midagi, sest härral on õigus ja eks kaasosaline on ta ka ise selles.